Järgmisel aastal esineme meie ka!

Ain Jürisson
Viljandi Paalalinna Gümnaasium

„Liikumine on ilu ja edu pant, mis hoiab meid tervena,  annab positiivset energiat ning enesekindlust. Tahame, et kõik õpilased oleksid samasugused ning seetõttu tuli idee korraldada ülekooliline suursündmus – VPG liikumispäev 2010. Selle päeva tähed olete teie, kuna saate meile näidata oma fantastilisi kavasid, mida saame kõik koos vaatama hakata.“

Nende sõnadega juhatati  15. detsembril sisse Viljandi Paalalinna Gümnaasiumi liikumispäev. Ürituse idee autori, kehalise kasvatuse õpetaja Katrin Reinupi eestvedamisel algasid ettevalmistused ja  erinevate võimlemiskavade õppimine-harjutamine  juba teise veerandi alguses. Iga klass võis esinemiseks valida kehalise kasvatuse tunnis õpetatud liikumiskava või oma fantaasiat ja loomingulisust rakendades ise kava koostada. Kavade õppimist ja täiustamist juhtisid kehalise kasvatuse õpetajad ning suureks abiks olid ka  Viljandi Kultuuriakadeemia tantsutudengid, kes meie koolis oma pedagoogikapraktika tunde andsid.
Eesmärgiks ei seatud kõrgeid sportlikke saavutusi ega rõhutatud võistlusmomenti, vaid pidasime esmatähtsaks liikumisrõõmu, eneseteostuse võimalust, koostööd ja esinemisjulguse arendamist. Sellest tulenevalt ei hinnanud esinejaid žürii ning ei koostatud paremusjärjestust. Andsime osalejatele ja pealtvaatajatele võimaluse anda hääl oma lemmikesinejatele – nii kujunesid igas vanusastmes välja publiku lemmikud.

Liikumispäev oli planeeritud kolmeosalisena – esimesena asusid oma oskusi näitama algklassiõpilased, seejärel esinesid põhikoolinoored ja päeva lõpetasid gümnasistid oma etteastetega. Iga vanusastme esinemiste eel astusid üles tervisenõukogu ja kehalise kasvatuse õpetajad oma võimlemiskavaga. Nad kasutasid kavas  rõngaid, topispalle ja võimlemislinte. Õpetajate kava täitis oma eesmärgi – „soojendas publiku üles“,  lõi meeldiva emotsionaalse fooni järgnevatele esinejatele. 

Algklassiõpilased esitasid võistlustantsu põhisammudele üles ehitatud numbreid (kavu). Aeglase valsi ja tšatša samme oli tõsiselt harjutatud ja esineti tõelise pühendumisega. Samuti pakuti vaatamiseks ringtantse ja vahenditega kavasid. Esimese klassi tüdrukute-poiste lipukestega võimlemiskava jättis kustumatu mulje. Nende klassijuhataja näol peegeldunud kirjeldamatu liigutus ja rõõm oli suurimaks tänuks nähtud vaeva eest.

Põhikoolitüdrukud esitasid loovtantse ja humoorikaid etteasteid, mis suures osas oli nende enda looming. Mitmel kaval oli rääkida oma lugu. Näiteks 8.b klassi tüdrukud väljendasid liigutavalt ja arusaadavalt läbi tantsu  tundeid – sõprus ja armastus vastandusid vihkamisele, vägivallale. 8a  esinemises, mille seade tegid tantsutudengid,  kasutati väga originaalselt rütmikaelemente.

Gümnaasiumiõpilased pakkusid publikule rühmatantse, rahvatantsu ja egiptuse sugemetega etteasteid. Rõõmustas oskuslik muusikavalik ja esituste omanäolisus. Mitmete kavade ülesehitus pakkus üllatuse - kavasiseselt kasutati erinevat muusikat ja seeläbi muutusid esituse käigus liikumise tempo, rütm, meeleolu, see muutis  kogu esinemise vaheldusrikkaks ja väga nauditavaks. Kahjuks oli poiste osavõtt võimlemispäevast tagasihoidlik. Seda enam rõõmustas 12. klassi poiste akrobaatikakava. Loosi tahtel sattusid nad esinema kogu programmi viimastena ja suutsid  liikumispäeva meeldejäävalt lõpetada. Mind üllatas kuuenda klassi „jalgpalliväänik“, kes muidu võimlemisest kuuldagi ei taha. Saalist väljudes teatas ta: „Järgmisel aastal esineme meie ka!“

Liikumispäev õpetas  veel kord, et ühenduses peitub jõud. Alati ei ole kõige tähtsam, kes on esimene. Seekord olid võitjad kõik esinejad. Teatud mõttes olid võitjad ka pealtvaatajad. Algne korraldajate visioon ja tahtmine midagi ära teha õnnestus ning eelkõige laste loomingulisus, töö ja vaev realiseerusid lõpuks vaatamisväärses, rõõmupakkuvas võimlemispeos. Sellised üritused liidavad klassikollektiive, õpetajaid ja õpilasi, liidavad tervet kooli.