Uus riiklik ainekava - kehaline kasvatus - tantsuline liikumine

Anu Sööt
Viljandi Kultuuriakadeemia täiendusõppe spetsialist

Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia III kursuse tantsukunsti eriala üliõpilased sooritasid oma selleaastase pedagoogilise praktika tavapäratult -
Viljandi üldhariduskoolides kehalise kasvatuse tantsulise liikumise uut ainekava testides.
Üliõpilased olid kahes keerulises ja uudses rollis - esimest korda õpetamas ning esimest korda tutvustamas/tõestamas ainet tantsuline liikumine.

Alljärgnevalt üliõpilaste mõtted endast õpetajana, õpetamismeetoditest, tantsulise liikumise ainekavast, õpilastest ja koolikeskkonnast.

Eesmärgid ja ootused
Enne praktikatundide alustamist oli mul väga idealiseeritud kujutluspilt sellest, kuidas tantsutunnid koolis välja nägema peaksid. Eeldasin millegipärast, et kõik õpilased on tantsust ülihuvitatud ja on uutele liikumistele avatud ja vastuvõtlikud. Pärast esimest tundi pidin aga oma kujutelmadest loobuma. Minu eesmärgiks oli tekitada tunnis vaba õhkkond, kus õpilase ja õpetaja vaheline suhe ei põhine allumisel ja allutamisel. Seetõttu ei vihastanud ma õpilaste peale, kes kohe esimesel tunnil kõiki asju kohe kaasa ei teinud, kuna ma eeldasin, et lastes neil rahulikult omakeskis uue olukorraga harjuda teevad nad järgmistes tundides minu poolt pakutavaid harjutusi juba kaasa ja siis mitte sunniviisiliselt, vaid vabatahtlikult (Raho Aadla).

Tegelikkus
Noored polnud üldsegi sellised nagu ma olin neid ette kujutanud. Nimetasin nende eripära „liikumise kompleksiks“, mille all nägin seda, et noortel puudub kehaline ja vaimne julgus ennast tavapärasest erinevalt liigutada. Seetõttu on alguses nendega suhteliselt viljatu tegeleda improvisatsiooniga või kujutlust nõudvate ülesannetega, vaid algfaasis tuleb luua kindel ja sõbralik õhkkond tunnis ja tegeleda ainult matemaatiliselt arusaadavate liikumistega. Pärast algfaasi läbimist saab nendega alles päriselt liikuma hakata. Samas jällegi ei tähenda see matemaatilisest loogikast lähtuv treening seda, et see kehale ega vaimule midagi ei annaks. See loob aluspõhja, mille pealt on üleüldse võimalik kuhugi edasi areneda. Kui seda ei ole, siis minu arvates jääbki tants lastele mingiks sundmeetoditega peale surutud kohustuseks, mis lihtsalt tuleb ära teha, et ainet positiivselt läbida (Raho Aadla).

Eriline fenomen oli see, kuidas nii viienda kui seitsmenda klassi õpilased paaniliselt kardavad vastassugupoolega paari või käest kinni võtta. See oli isegi koomiline, kuid samas kulus selleks väga palju energiat, et neid nõusse saada, kuna ma õpetasin neile siiski paaristantse (Tiina Tillo).

Kõige suuremaks ülesandeks praktika jooksul kujunes ilmselt aga tunni sisu planeerimine. Üsnagi keerukaks osutus nii mõnigi kord leida just õigeid sobivaid harjutusi antud klassis läbi viimiseks. Üldhariduskoolis tunni andmisel tuleb alati arvestada, et kõik ei sobi kõigile, kokku on sattunud noored, kelle huvid võivad erineda üksteisest nagu öö ja päev, ning see ongi midagi, millega on üsnagi keeruline arvestada tundi kokku pannes. Peab olemas valmis vastumeelsuseks ning tunni häirimiseks õpilaste poolt, kellele võib-olla antud mängud ja liikumised ei ole meeltmööda. Samas on mitmekesisemas seltskonnas ka omamoodi põnevam tundi läbi viia ning meeldivaid üllatusi tuli ette väga palju (Katrin Kreutzberg).

Mulle tundub, et esimesed tunnid on õpilased tublid, sest uus õpetaja on ju “külas” ja siis peab olema “viks ja viisakas”. Sealt edasi on järgmised tunnid “proovilepanek” või “piiride katsetamine” ning alles pärast saab lastega tõeliselt kontakti ja nendega tööd teha. Seda muidugi juhul, kui eelnenud etapid on edukalt läbitud. Seetõttu on mul väga kahju, et mul ühe klassiga nii vähe tunde oli – mulle tundub, et ma “piiride katsetamisest” kaugemale ei jõudnudki. Teisalt on hea, et ma “külalise” staatusest kaugemale jõudsin. Viimases tunnis kulus päris palju energiat õpilaste korralekutsumiseks, mis on mõnes mõttes loomulik, kuna kehalise kasvatuse tunnil on teatav “auru väljalaskmise” staatus. Õpilastel, kes päevas kuus tundi ühel kohal peavad istuma, on vaja aega, et end füüsiliselt tühjaks joosta (Helena Krinal).

Vaated ning põhimõtted õpetamise ja õppimise kohta
Minu meelest õpetamise juures on oluline õpilasele õigeid juhtnööre anda ja teda stimuleerida ise tegutsema ja temas tahtejõudu kasvatada, mitte kõik õpilasele lihtsalt ette ära teha. Õpetajana tuleb küll kõigepealt õpilaste ees oma sõna maksma panna, et nad sind üldse kuulama hakkaks, kuid õpilasi tuleb siiski igaüht kui eraldiseisvat isiksust ja tarka inimest kohelda. Neile tuleb mõista anda, et õpetaja usub nende võimekusse. Siis ta usub ka ise, et ta on tark ja tubli ja kõigega hakkama saab. Neid ei tohiks mingil juhul alahinnata või arvata, et nad on rumalamad kui õpetaja. Karistamine ja oskamatusele osutamine ei paranda õpilaste tulemusi.  Õpetaja peaks targasti oma juhendamise läbi õpilast õigele teele suunama, mitte keelama ja käsutama. Õpetaja peab õpilastes usaldust tekitama, mitte hirmu või trotsi. Heast õpetajast võtavad õpilased ise head eeskuju. Sundolukorras ei tule õppimisest midagi välja. Õppimiseks tuleb luua soodne keskkond, vastavalt õpilaste ja õppetöö iseloomust (Maarja Tõnisson).

Mina usun, et üks õpetaja olulisemaid omadusi on oskus näha asju läbi õpilase vaatevinkli.
Oskus panna end õpilase asemele ja analüüsida, miks õpilane just nõnda käitus. Selline käitumine aitab säilitada rahu ja kainet mõistust, et mitte reageerida või teha otsuseid liialt emotsionaalselt. Vaid sellisel juhul on õpetaja võimeline nägema edasiviivaid lahendusi (Helena Krinal).

Küll aga oli üks moto, mis mulle sai selgeks: õpetaja peab olema valmis uskuma, et õpilased on kõigeks võimelised. See on väga õrn piir, kus tuleb õpilasi innustada ja tagant lükata, aga nad ise ei ole veel mõistnud omaenese potentsiaali. Samuti sain aru, et ma ei peaks kartma vigade tegemist, et ma ei pea olema laitmatu inimene õpetajana (Mari-Liis Eskusson).

Minu jaoks peab õpetamine ja õppimine olema kaasahaaravad ning huvitavad. Ma väga tahtsin, et see, mida ma õpilastele pakkusin, neid ka huvitaks, kuid sain aru, et kõigile ei saagi alati kõik sobida. Samas sain aru ka sellest, et arusaam sellest, mis õpilasi huvitab, kujuneb aja jooksul ja töö käigus. Võib-olla alguses peabki kompama ja eksima, et jõuda tõeni.
Mulle ei meeldi, kui õpetaja ja õpetatavate vahel on suur distants igas mõttes. Vastastikune austus on väga hea, aga tund ei peaks olma pingeline. Õpetamine ja õppimine võiks tulla läbi hea enesetunde ja avatuse uutele asjadele (Tiina Tillo).

Minu kui õpetaja areng
Minu enda areng selle protsessi käigus oli kindlasti sama suur kui mu õpilaste oma. Õigem oleks võib-olla öelda, et need kaks arengutelge olid oma vahel väga tugevalt seotud. Mida julgemaks muutusid mu õpilased liikumise koha pealt, seda paremini sain mina aru, mida ma üldse tahaks neile noortele pakkuda ja mida mul üleüldse on anda. Ma ei tundnud ennast õpetamisprotsessi jooksul kordagi rünnatuna, mistõttu ei pidanud ka ise kaitsepositsiooni sisse võtma. See võis tingitud olla sellest, et esimesest tunnist alates oli mul üks asi enda jaoks väga kindlaks mõeldud. Ma ei tohtinud ennast oma õpilaste peal kehtestada, kuna see oleks neis lihtsalt trotsi tekitanud. Ma pidin koos nendega looma atmosfääri, kus kõigil oleks lõpuks hea ja lõbus olla. Arvan, et sellises töökeskkonnas on ka märksa parem edasi areneda kui autokraatlikus rivitrillis. Selle üle ma olen vist õpetajana kõige rohkem rahul, et ma eeldan (seda ei saa küll saja protsendiliselt väita), et ühelegi õpilasele ei jätnud ma väga negatiivset emotsiooni. Ma vähemalt siiralt loodan, et ma ei jätnud. Uue situatsiooni meeldivuse või ebameeldivuse tekkimisel on minu arvates kaalukaim roll inimese isikul ja tema käitumisel, kes algajat selles situatsioonis vastu võtab (Raho Aadla).

Minu jaoks oli see praktika esimene tõsiseltvõetav õpetamiskogemus. Korjasin sellest endale nii meeldivaid, kui ka ebameeldivaid kogemusi, aga õpetlikud olid nad igal juhul. Õpetamise kaudu sain iseendalegi paljud asjad selgemaks. Vaatluspraktika oli samuti õpetlik, kuid asja kõrvalt vaadates on palju lihtsam näha paremaid lahendusi, kui asjas ise sees olles. Kuid sellegipoolest andsid tunnivaatlused tõuke õpetuses olulistele aspektidele mõtlema ning oma põhimõtteid sõnastama. Õpetajana  kogesin, et 1. ja 11. klassi puhul oli vähem käitumis-või suhtumisprobleeme, mis lubas keskenduda rohkem tunnitegevusele. 5. ja 7. klassi õpetades mõjutasid tunde ka mitmed klassisisesed konfliktid või käitumisprobleemid. Samuti on õpilased klassides väga erineva kehalise kogemuse ja tasemega ning kohati on keeruline pakkuda kõigile jõukohast treeningut. Samas ei olnudki ju nende tundide eesmärk kedagi tantsijaks treenida. Mulle kui õpetajale piisas juba sellest, kui mõni õpilane enda keha ja liikumise juures midagi uut märkas või tundis. Üldhariduskooli raames, kus neid liikumistunde toimub niivõrd vähe ja harva, et selle mõju on silmale märkamatu. Siiski arvan, et sedalaadi tantsu/liikumistunnid on olulised ning nende kasulikkus avaldub kõige väiksemates muutustes ja tundmustes, kus õpilane avastab oma keha erinevaid liikumisvõimalusi. Sellest tulenevalt kasvab aga omakorda inimese eneseteadlikkus ja enesekindlus (Maarja Tõnisson).

Kummalisem kogemus minu jaoks oli tajuda õpetaja ja õpilase vahet. Kuigi me olime samas ruumis ja tegime samu asju, siis ei tajunud ma neid olukordi õpilase seisukohast. Ma küll püüdsin aimata ja mõista nende seisundit, aga minu enese meeleseisundit ei oska ma isegi kirjeldada. Mõistsin, millest tuleneb see, et minu enda õpetajadki ei saa vahel aru õpilaste naljadest (Mari-Liis Eskusson).

Lõpp hea kõik hea
Olin alguses jubedalt hirmunud sellest, et pean andma tunde gümnaasiumis, sest mitte iga õpilane ei taha tegelda tantsuga. Aga juba vaatluspraktika lõppedes sain aru, et see on ikkagi igaühele väga kasulik – panna iseennast oma keha võimalustega üllatama, arendada õiget kehahoiakut ning vabastada oma liikumine kinnisest hoiakust.
Kõik õpilased olid tublid. Muidugi käitus igaüks erinevalt. Nägin, et tundide jooksul tekkis igaühel huvi. Paljudel oli näha suur erinevus esimese ja viimase tunni vahel, toimus üsna suur areng. Koolis võeti mind sõbralikult vastu, kõik lapsed püüdsid väga. Tänu  praktikale tekkis enesekindluse tunne, tekkis tahtmine oma tundide andmist jätkata. Oli väga huvitav liikumise printsiipe ise selgitada, lähtudes oma isiklikust kogemusest ja proovida õpilastele seda edasi anda. Tegelikult aitasid häälega selgitused mul endalgi paremini liikumist mõista. Saad erilist rõõmu, kui vaatad oma töö tulemusi ning näed, et see, mis tundus algselt võimatuna, hakkab töötama (Margarita Margaryan).

Kokkuvõttes võin praktikaga rahule jääda. Hindan saadud kogemust ning juba praegu tunnen enndast tundi andes kindlamana. Mis puutub minu seatud eesmärkidesse ning nende saavutamisse, siis arvan, et sain hästi hakkama, arvestades seda limiteeritud aega, mida sain koolis lastega tundides veeta. Ootan juba huviga tulevikku ning seda, kuidas kulgeb minu areng katsetavast tudengist enesekindla õpetajani (Katrin Kreutzberg).

Tegelikult on töö lastega väga huvitav. Esimene kogemus on kõige olulisem. Ja mingil määral õpetavad esimestel tundidel lapsed pigem õpetajaid kui vastupidi (Margarita Margaryan).

Viljandi Maagümnaasiumis, Viljandi Valuoja Põhikoolis, Viljandi Paalalinna Gümnaasiumis, C. R. J. nim. Gümnaasiumis viisid tunde läbi:
Helena Krinal, Tiina Tillo, Margarita Margaryan, Maarja Tõnisson, Mari-Liis Eskusson, Raho Aadla, Katrin Kreutzberg ja Liina Luik.
Koolipoolsed mentorid olid nimetatud koolide kehalise kasvatuse õpetajad:
Pille Hendrikson, Kristiina Jürisson, Raina Luhakooder ja Katrin Reinup.
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia poolsed praktikajuhendajad olid Ele Viskus, Merle Saarva, Raido Mägi ja Anu Sööt.


Viljandi Maagümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja, praktika mentori Raina Luhakooderi kommentaar:
Tantsuline liikumine on üks osa kehalise kasvatuse tunnis õpetatavast ainest. Samasugune osa nagu kergejõustik, talialad, pallimängud, orienteerumine ja võimlemine. Tantsulise liikumise õpetuse tulemusena peaks õpilane oskama veidigi muusika rütmi järgi ennast liigutada, samuti tantsida nii Eesti kui ka teiste rahvaste tantse ning lihtsamaid seltskonnatantse. Õpetamine peaks algama 1. klassist ja kestma põhikooli lõpuni, samuti peaks õpetus jätkuma gümnaasiumiõppes. Õppekavas ette nähtud tantsulist liikumist peaksid läbi viima koolide kehalise kasvatuse õpetajad või korraldama selle õpetuse mingil muul moel, olenevalt koolide võimalustest.

Viljandi C. R. J. nim. Gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja, praktika mentori Kristiina Jürissoni kommentaar:
Meile, üliõpilasi juhendanud kehalise kasvatuse õpetajatele, oli praktika kasulik. See andis võimaluse tõsiselt mõelda ja ette kujutada ning praktikas proovida, kuidas uues õppekavas ettenähtud tantsuosa võiks igapäevases koolitunnis üldse toimuda.
Eelneva töö  planeerimise käigus tekkinud küsimused kerkisid esile ka praktika lõpul toimunud aruandeseminaril. Kõlamajäänud küsimusi oli kolm: tantsuõpetus koolis kellele, kuidas ja kes annab.
Tagasiside käigus kogutud õpilastepoolsed  arvamused olid, et tantsutunnid võiksid jätkuda, olla kooli programmis, tants tekitas kehalise kasvatuse tunni vastu suuremat huvi kui tavaliselt ning andis uusi teadmisi. Muidugi esines ka vastupidiseid mõtteid, aga seda valdavalt õpilaste hulgas, kelle viimane kokkupuude tantsu kui kehalise tegevusega oli toimunud lasteaias. Küllap on see tõestuseks süsteemse tantsuõpetuse vajalikkusest alates esimesest klassist gümnaasiumi lõpuni.
Jätkuvalt tekitab elavat arutelu tantsutundide läbiviimine. Nii ka asetleidnud seminaril, kus mõtteid avaldasid üliõpilased, õppejõud ja kehalise kasvatuse õpetajad. Ühiselt pidasime  ideaalseks seda, et tants on tunniplaanis lausa eraldi tunnina. Seni kuni see pole võimalik, jääb tants ikka kehalise kasvatuse osaks ja õpetajaks kehalise kasvatuse õpetaja. Et tulemus vastaks eesmärgile, on kehalise kasvatuse õpetajatele väga vaja tantsualaseid koolitusi koos tantsude kirjelduste, muusikate, dvd-materjalidega.  Leidsime, et selles osas on meil Viljandi kultuuriakadeemiaga ees veel palju tänuväärseid koostöövõimalusi.