Aastakonverentsist

Tuuli Laanemets
Pärnu Rääma Põhikool

Selleaastane EKKL-i sügiskonverents toimus 16.-17.oktoobril 2009 Pärnu lähedal Jõulumäel ning sellelgi korral oli see ühendatud aruande ja valimiskoosolekuga. Hall ja vihmane sügisilm oli Eestimaa eri paikadest toonud kokku pea 70 inimest. On seda nüüd palju või vähe, jäägu igaühe enda otsustada, aga seda võin küll öelda, et need kes kohale tulid, ei pidanud pettuma.

Loengu teemasid oli igale maitsele, aruande- ja valimiskoosolek kulges rahulikus ja asjalikus õhkkonnas ning õhtul pidutseda meie, kehakultuurlased, juba oskasime.

Avaloengus käsitles Inge Raudsepp meid kõiki puudutavat kehalise kasvatuse ainekava. Sain teada, et uus ainekava on plaanis käivitada 2011.aastal klassikursuste kaupa. Tavapäraselt küttis palju kirgi üles hindamise teema ja selles lõplikku selgust ei olegi vist võimalik leida. Hindamine on ja jääb subjektiivseks.

Huvitava mõtte pikalt tunnist vabastatud õpilaste hindamise probleemile pakkus välja Tartu Descartes´i Lütseumi õpetaja Aili Nugin (seda küll omavahelises keskutelus). Idee järgmine: vabastatud õpilane teeb endale teoorias selgeks antud spordiala tehnika ja siis, õigeid termineid kasutades, õpetab selle selgeks oma klassikaaslastele.

Meie kalleimat vara, tervist, käsitlesid oma loengutes Siivi Hansen - tutvustades laste tervislikku olukorda HBSC (Health Behaviour in School-age Children) uuringu põhjal; Katre Maasalu - selgitades kehalise aktiivsuse seost osteoporoosi tekkega ja Maie Tali - rääkides noorsportlase tervise probleemidest.
Huvitava ja hoopis erilaadse loengu pidas Urmas Tartes, kelle teemaks oli putukad ja kehakultuur. Ja kuigi, putukate maailm on esmapilgul inimese omast vägagi erinev, leidus ka siin mõnusat mõtlemisainet ja mitmeid üllatavaid kokkupuutepunkte.

Siinkirjutaja kindel lemmik oli aga teise päeva avaloengu pidaja Aivar Haller. Tema loeng teemal „Spordi roll koolis ja ühiskonnas tervikuna“ oli niivõrd haarav ja professionaalne, et oleks võinud kuulama jäädagi. On suur nauding kuulata nii tarka inimest, kelle mõtted kohe enda omadeks tahaksid võtta ja kelle väljaöeldud sõnad näivad nii õiged, et neist mitte vaimustuda tunduks lihtsalt ebaõiglane.

Ja nendele, kes järgmisel aastal konverentsile tulekus kahtlevad, ütleksingi Aivar Halleri sõnadega: „Õpetaja peabki pidevalt õppima, sest õpetaja ongi see, kes teeb koolist kooli“.